Kiviehitised

 

Tööde alguses (2015a Mai kuus) oli Laatre vana meierei hoone üsna õnnetus seisus. Usun, et pilt räägib enda eest. Aga mitte miski pole võimatu.

 

Kui on piisavalt tahtmist ja kannatust siis on kõik võimalik. Sama hoone taastatuna ja krohvitud nagu algselt käsitsi luuakrohvina puhta lubjaseguga. Objekt valmis 2018a. Sügisel.

Kuna Laatre mõisakompleksi kohta tegin ma oma EKI kutsetunnistuse kursuse lõputöö, tui selle ajalugu ja ajakulgu pisut lähemalt uurida, jagan mõned huvitavamad katked ka siia.

Laatre mõisakompleks on Viljandimaa äärealal paiknev hoonete kompleks, mille ajaloost teatakse vähe. Just meiereihoonele keskendusin põhjusel, et objekt tundub olevat kompleksi hoonetest kõige rohkem ümber ehitatud ning enim funktsioone omanud.

Mõisakompleks on kirjas Laatre rüütlimõisana (saksa keeles Moiseküll). Kuni 1919. aastani kuulus see Ruhja kihelkonda Volmari kreisis. Praeguse haldusjaotuse kohaselt asub see Viljandi maakonnas Abja vallas. Mõisast on teateid alates 1504. aastast, kui Liivimaa ordumeister Walter von Plettenberg läänistas selle Veelikse (küla saksapärane nimi Felix) külaga Hartwich Platele. Mõis rajati hiljemalt 1540. aastatel. Mõis jäi Plate suguvõsa omandusse 1730. aastani, kuid nime kirjutati 1838. aastal kujul Plath ja hiljem Plater. Sellest perekonnanimest on saanud nii mõisa eesti- kui ka lätikeelne nimi Laatre. Laatre mõisa saksakeelsel nimetusel Moiseküll on üksnes kaudne seos naabruses paikneva Mõisaküla linnaga, kuid on asutatud Abja mõisa maale. Hoonete kompleksi arvatav ehituse algus on 1866. aasta, kui alustati nn vanabalti hoone ehitusega. Samasse ajajärku kuulub ka laudahoone, mis asub risti teisel pool sissesõiduteed. Laatre viimaseks mõisnikuks oli Oskar von Stryk. Antud hoonete (kolm kivi- ja kaks puithoonet) viimane omanik on Aku Sorainen.

Hoonest puuduvad nii ajaloolised fotod kui ka kirjanduslikud allikad. Üritasin leida materjali mõisakompleksist ja meiereihoonest, ent otsingud erinevatest allikatest ei andnud tulemusi. Nii Eesti (Hein 2009, Raal 2016) kui ka Viljandimaa (Särg 2007) mõisade tutvustavates käsitlustes puuduvad viited Laatre mõisale. Hein (2009) toob välja küll Sangaste kihelkonnas asuva Laatre mõisa, aga Abja vallas asuv Laatre mõis jääb tähelepanuta. Kohalikel olid säilinud küll mõned fotod kõrvalasuvast kompleksist, aga mitte meiereihoonest. Külastasin ka Abja muuseumi ja küsisin teavet Laatre mõisakompleksi kohta, ent neil ei olnud selle kohta täiendavat materjali. Erandiks on aga V. Ranniku (1978) „Eesti NSV mõisate esialgne ülevaade. Viljandi rajoon“, kus käsitletakse põgusalt mõisakompleksi, ent meiereihoone seal ei ole kajastatud. Informatsioonipuudus võib olla tingitud mõisakompleksi kõrvalisest asukohast. Laatre mõis asub kaks kilomeetrit Läti piirist ja jääb Valga-Uulu maanteest 13 kilomeetri kaugusele. Juurdepääsu halvendab ka sinna viiv kruusatee. Ka Läti poolt pääseb sinna mööda kruusateed sõites.

Mõisakompleksi peahoonest on säilinud vaid kolmandik (ill 2). Ülejäänud osa lammutati peale 1919. aasta riigistamist ehitusmaterjalide müügiks. Pargis, mida piiras kunagi kantis graniitpostidega aed, on kolme hoone maakivist vundamendid ning üks poolenisti säilinud puithoone.

 


Pargis üle kruusatee asub sepikoda, mille maakivi seinad on veel osaliselt püsti. Pargist väljaspool asuv laut, kus on näha algupärased ukse-ja aknaavad. Arvatavasti on laudahoone üks esimesi maakivi hooneid selles mõisakompleksis.

 

Talli taga asuvad samuti kahe hoone maakivi vundamendid ning maakivikeldri jäänus. Samas asub puithoone, mis kuulub arvatavasti talliga ühte ehitusaega 1905. aastal, kuna antud hoone nelja nurga all asetsevad talli poolenisti välja tahutud nurgakivid. Hoonetest on veel säilinud postijaam, millest on alles ainult vundament ja osaliselt tellisseinu, ning teisel pool asuv maakivihoone, mis oli arvatavasti hobuste tall. Samuti on säilinud puidust piirivalvekordon, mida on hilisematel aegadel muudetud, kuid välismõõdud ning üldmulje on jäänud algseks. Piirivalvekordoni taga risti teega asub vana tellishoone, mis oli algselt ühekordne, ent nõukogude ajal ehitati tellistest teine korrus peale. Kõik hooned, millest on säilinud ainult vundament, on arvatavasti olnud puitehitised. Meiereihoonet on visuaalsel vaatlusel ehitatud vähemalt neljal ajajärgul, mille olen piisavate andmete puudumisel määratlenud järgnevalt: 1866, 1920, 1938 ja 1946 aasta. 19. sajandil ehitati hoone keskmine osa. Algselt ehitati see tõenäoliselt vanabalti hoonena. Arvatavasti töö käigus enne esimese osa täielikku valmimist otsustati hoonet laiendada kahe tiiva lisamisega, mille põhjakülge lisandus osaliselt hästi madala võlvikaarega kelder. Hoone muutus neorenessanslikuks. Võib öelda ka osaliselt romaani stiili näiteks, mida iseloomustavad väiksed kaksikkaaraknad ning ümarad valgusaknad, mida rõhutas kaarakende motiiv, horisontaalsus ja korrapära. Lisatud on petikaknad ja uks, et oleks proportsiooni.

Idapoolne sein on baroksete tunnustega. Seda ilmestavad eenduvad seinad kesk- ja külgosades, ehkki üldmuljena on samas rõhutatud just horisontaalsust ja korrapära. Baroksele ehitusstiilile on iseloomulik ka hoone kõrge murdkelpkatus. Siseseinad olid täistellistest, mis olid krohvituna 30 cm paksused. Arvatavasti olid siseuksed kaarsillustega, kuna tagumisel (õueala põhjapoolse ukse) sisevaheseina välisseinapoolsel küljel oli kaarsilluse alguskivi olemas. Samuti oli wc-augu poolituses ilusti näha kaarsilluse algustellised mõlemal pool. Ülejäänud algsetest ukseavadest pole jälgi.

1920. aastatel toimus osaline akende juurdeehitus ja kandiliseks muutmine. Samuti lisati 3 ukseava hoone teepoolsesse külge arvatavasti pärast hoone riigistamist 1919. aastal. Tõenäoliselt laoti samal ajajärgul ka uued korstnad, kolm plekkahju ja hoone keskosa idapoolsesse külge (wc ja vaheseina vaheline osa ) serviti tellissein 5 cm õhuvahega soojustuse eesmärgil.

1938. aastal ehitati hoone põhjapoolsesse otsa silikaatkividest nn katlaruum ning selle välisküljele korsten. Samuti ehitati hoone lõunapoolsesse otsa juurde palkidest otsasein, millel on lahtistest graniitkividest vundament sügavusega 120 cm ja laiusega umbes 80cm. Rõhtpalksein asetses otse vundamendil, mis oli maapinnaga ühes tasapinnas ning väga hästi säilinud. See lammutati aga 2016 a. kevadel, sest varjas algset kiviseina.

1946. aastal toimunud ümberehitus oli rohkem sisemine, kui hoones hakati filme näitama. Siis ehitati hoone lõunapoolsesse otsa aparatuuriruum ning lammutati osaliselt vahesein.

Meiereihoone on pikaajalisel uurimisel arvatavasti algselt olnud vanabalti tüüpi mõisa eluhoone, mille keskel asetses korsten (mitte mantelkorsten), nurkades eluruumid ning keskmises teepoolses osas poolkelder, kust oli ka hoonesse sissepääs. Meierei vanabalti osas on siseseinad kaetud serviti laetudtellisvoodriga koos 5 cm õhuvahega. Hilisematel 10 hoonetiibadel pole seda ladumistüüpi kasutatud. Kaarakende sisepalede servad on krohvitud kumeraks. Välisservadel on tellisnurgad ära löödud krohvi paremaks püsimiseks paari cm ulatuses ning nurgad kanti krohvitud .Välisääred ja -nurgad on kõik kantäärtega. Selle kõrval paiknes hoonesisene tualettruum, mis on poolitatud vaheseinaga. Katus on poolkelpkatus, mis on arvatavasti ehitatud ühel ajajärgul. Algselt on olnud veesoontega laudkatus, mis oli veel osaliselt säilinud. See on veel praegusel hetkel meierei kõrval asuval samasse ajajärku kuuluval laudal.

Keldriaknad on kandilise tellisäärte ja -sillusega. Esimesel korrusel on kõik kaaraknad ning ka hoovipoolsed ukseavad. Katuse räästa all asetsevad ümmargused valgusaknad, mis on kõik kohakuti esimese korruse uste ning akendega. Samuti paiknevad need proportsioonis keldriakendega. Katuseräästa laius oli ja on praegu 115 cm. Hoone lõunapoolses otsas on poolkeldri kandilise tellissillusega uks ja selle kohal samasugune uks (mõõdud 125x215 cm), mida ääristavad kahel pool ümaraknad (läbimõõduga 62 cm) ning alumisel korrusel lisaks veel kaaraknad. Esimese korruse ümaraknad on petikaknad. Samas on selles osas (põhja otsaseinas ei ole seda võtet kasutatud) müüri ladumise käigus välisseina sisse laotud ja väljast ainult üle krohvitud horisontaal- ja vertikaaltalad, mis on omavahel tapitud ning seotud katusega diagonaalprussidega.

Kõik prussid on märgistatud rooma numbritega. Näiteks nr 9 on märgitud VIIII kujul, et arvatavasti ei ajataks segamini rooma XI-ga, kui peaks prussi teisiti paigaldama. Hoone põhjapoolne ots oli ainukesena krohvitud nn mulgikrohvina. Ülejäänud hoone on kaetud kollaka pitskrohviga. Ukse ja aknaavade ümbrus oli kaetud sileda valge lubikrohviga laiusega 30cm ja ümbritsetud kumera vuugiga.

Hoone uuem ajalugu algab 1919. aasta riigistamisest. 1920. aastatel toimus kõige suurem hoone sise- ja välisavade muutmine. Hoone lõunapoolsesse otsa tehti rahvamaja ning põhjapoolne osa jäi meiereiks. Rahvamajas peeti ka jutlusi. 1938. aastast alustas selles osas 4-klassiline algkool, mis toimis 1950. aastate alguseni. Pärast kooli likvideerimist kasutati hoonet nii kultuurimaja kui ka kinona. Arvatavasti ehitati siis kino aparatuuriruum hoone pargipoolsesse nurka. Hoone jäi tühjaks 1980. aastate lõpus ning kuni hoone osalise lagunemiseni kasutati seda linahoidlana.