2024a kevadel sain kõne healt tuttavalt, kellel oli mure ühe maakividest laotud Hollandi tüüpi tuulikuga. Nimelt oli tuuliku uksesillus sisse langenud ning silluse kohal olev müür püsis üleval ainult tahtejõust. Antud töö kõnetas koheselt, kuna tuulikute kallal nokitsemist ei tule just iga aasta ette. Seda tööd võib pidada ka selliseks kiireloomuliseks esmaabiks, ilma milleta oleks järgmisel kevadel seal seinas haigutanud suur auk läbi mille võiks kaelkirjaku tuulikusse parkida nii, et tal pole vaja pead langetada. Seega võtsin selle töö teiste tööde vahele.
Tööd alustasin ukse põskede taastamisega. Kivid olid kõik käe-jala juures olemas. Sidumiseks kasutasin seekord minimaalse lubjasisaldusega segu, et vuugid peaks ajale ja ilmastikule vastu. Kui ukse põsed olid saavutanud oma algkõrguse, asusin uksevõlvi kallale. Võlvi kaare raadiuse püüdsin säilitada originaali lähedase. Selleks võtsin malli teisel pool seinas olevalt väiksemalt ukselt ning lisaks püüdsin aimata vana võlvi jälgi lagunenud müüris. Neid polnud just väga palju ning kohati meenutas see juba leivapuru järgi metsas orienteerumist.
Kui uksevõlv sai taastatud oli järg müüri käes. Tuuliku müürid on enamasti laotud kahes kihis. Antud juhul oli välimine kiht kokku kukkunud ning sisemisest kihist hakkas ka vaiskelt tuul läbi käima. Kuna minu aeg oli piiratud, piirdusin esialgu ainult esmaabiga ning taastasin välimise kihi. See takistab sisemise kihi vajumist väljapoole. Tuuliku müüri sisemine kiht on laotud moel, mie ei lase sellel sissepoole kukkuda aga kui väljastpoolt seda miski ei toeta, võib see väljapoole variseda, mis omakorda võib kaasa tuua ahelreaktsiooni ja suurema varingu.
Kivi kivi haaval sobitasime need müüri tagasi ning kinnitasime püsivalt paigale. Paar nädalat pusimist teiste objektide kõrvalt ja arvelt ning valmis ta saigi. Kalekirjakutel siia enam asja pole ning võivad soovikorral tuulikut jälgida ohutust kaugusest.
