2024a Juulis võtsin ette juba varasemalt kokkulepitud töö. Tegemist oli dolomiidist ehitatud pisikese panipaigaga mis oli ajahambast pisut puretud ning vajas kõpitsemist, et ta järgnevate aastate jooksul kivihunnikuks ei muutuks. Kui Põhja- ja Kesk-Eestis on pigem levinud paekivi (lisaks maakivile) siis Lääne-Eestis on rohkem levinud dolomiit. Need kaks kivi on eemalt vaadates küll üsna sarnaseed aga dolomiidiga on pisut mugavam toimetada ja lihtsam töödelda.
Seekord olid kõik müürid veel alles ning polnud väga ka kõrgust kaotanud. Üks nurk oli pisut välja vajunud ning enamus vuuke oli ajaga tühjaks jooksnud. Pildil näevad vuugid hullemad välja kui päriselt. Tollel ajal puhta vuugiga ladumine väga ausees polnud ja segu pandi niipalju, et kivid paigal püsiks. Selletõttu näevad müürid ka harjumuspärasest kehvemad välja.
Välja vajunud nurga olin sunnitud siiski lahti harutama ning vundamendist alates uuesti üles ehitama. Kivide sidumiseks kasutasin vähese tsemendisisaldusega lubjasegu. Materjali pärast muretsema ei pidanud. Kuna kive oli puudu väga vähesel määral ning ümbruses oli kivide valik suur siis sobivas suuruses kivide leidmine ei olnud probleem.
Müüre taastades püüdsin kivide valikul ja paigutamisel hoida sama käekirja nagu algsel müürimehel. Ainus koht kus algse meidstri käekirja eirasin oli otsaseina kelba küljed. Püüdsin kivid lüüa õige kaldega, et saada võimalikult tasane alus ja katuse meistri elu veidi mugavamaks teha. Originaalis oli kalle hambuline nagu trepp.
Kaks-kolm nädalat nokkimist ja valmis ta saigi. See oli väga mõnus ja tesitmoodi projekt maakivide vahele. Kui kivi meenutab pigem kingakarpi kui jalgpalli, on sellest müüri laduda oluliselt lihtsam.