Seekordne töö jõudis minuni läbi tuttava tuttava tuttava tuttava. Võibolla oli seal ketis keegi veel vahel, või siis oli neid vähem. Tellija soov oli teha võrkaia ette maakivides piire, mis lisaks majale iseloomu ja värvi. Seekord oli keegi enne mind juba kohal käinud ning kivid ritta ladunud. Minu ülesandeks jäi need siis viisakalt ja õiges järjekorras kokku laduda. Töö võtsin ette varakevadel ja tegin seda teiste tööde vahelistel pausidel.
Korraks jäi ka see töö tänu ilmataadi viperustele seisma. Hoolimata faktist, et kevad on käes, otsustas ta taevast sulaselge lume inimkonnale karistuseks kaela lasta. Aga ei miskit kriitilist. Varusime kannatust ja jätkasime kui suusad olid kuuri tagasi viidud.
Öeldakse, et kui mehel on haamer käes, meenutab kõik naela. Nii läks seekord ka minuga. Kuna tänapäeva mehel ei ole enam käes haamer vaid teleka pult, meenutavad kõik kivid diivanit või tooli. Täpselt selline kivi vedeles ka siin aia ääres ja näpud hakkasid sügelema. Kerge sisemni heitlus aga oma sisemise mina vastu ei saa. Kui tool tahab tulla siis tool peab tuelma. Et olla100% aus, tuli selles eelnevalt ka tellijat veenda. Päris oma tahtse ikka võõra aiataha pesa punuda ei saa.
Seekord olid kivid kõik kohapeal olemas ja ka valik oli väga hea siis võinuks töö sujuda kiirelt. Aga alati on väiksed agad. Seekord olid selleks (liiga) suured kivid. Kivide mõõdud ja kaal olid need, mis tõmbasid tempo alla ja võtsid selja märjaks. Vägisi tuli üks lõik O. Lutsu Suvest meelde. Kuna seekord olid mul ka abilised kaasas siis õnneks ei pidanud ma kõike kive üksi veeretama.
Aia kõrguse (ca 70cm maapinnast) annavad valdavalt kaks kivi. Mõnes üksikus kohas kus kasutasin väiksemaid kive, tuli kolm kivi üksteise otsa laduda, et kõrgus kätte saada. Kivide sidumiseks kasutasin vähese lubjaga tsemendipõhist segu. Aia pealsed vuugid täitsin lõpuni ning tasandasin. Külgmised vuugid jätsin sügavamad, et kivi reljeef paremini esile tuleks.
See oli tore nokitsemine ning ca nädal enne Jaanipäeva saigi kõik valmis.
