2024a sügiselt pakuti võimalust renoveerida tellistest laotud mantelkorstent, mille seinad olid tugevalt sisse vajunud. Objekti ülevaatusel tõdesin, et olukord on üsna kehv. Müüri sissevajumise kaitseks oli korstnasse sissepoole paigaldatud toestavad talad. Läbi lekkiva katuse korstnale tilkunud vesi oli ülemises osas saviseguga täidetud vuugid minema pesnud. Alumises osas, kus oli kasutatud lubjasegu, olukord nii hull ei olnud.
Siiski pidi korsten jääma mõneks ajaks järjekorda ootele. Plaanisin selle teha järgneva aasta sügisel, kuna siis on välitöödeks ilmad juba kehvad aga katuseall toimetamist ilm ei sega. 2025a Augustis tekkis ajakavva paras auk, ning sain töö plaanitust varem ette võtte.
Pildilt näeb korsten välja üsna hea, kuna kõik vead ja praod ning sissepoole vajunud müür ei paista välja. Reaalsuses oli pilt üsna halb.
Esimese tööna tuli korstnasse pugeda ning müür seestpoolt toestada, et see lahtivõtmisel sisse ei kukuks. Seejärel avasime müüri kivi kivi haaval.
Korstna põhja oli aastatega tekkinud korralik savist küngas. See savi pärines kivide vahelt, vuukidest. Polnud ime, et müür oli sissekukkumise äärepeal.
Korstna alumise serva laius oli ca 2m. Selleks, et sein uuesti üles laduda, tuöi esmalt ehitada vineerist saalungid. Seejärel hakkasin kive kalasaba mustrina tagasi laduma, järgides eelmise meistri käekirja.
Selleks, et müür enam sise ei vajuks, kasutasin kogu korstna ulatuses lubjsegu ning andsin müürile ca 8cm väljapoole ulatuva kaare (mitte enam sissepoole :) ).
Tööde teostamisel oli mul ka abilisega ning koos korstna teise külje parandustega kulus tööde teostamisele pea kaks nädalat.
Vabandan, et piltidel päikest ei paista ja valgust on vähe. Hämaras katusealuses pidistamine pole minu eriala.